Kui mõelda, kuidas anda töötajale ülesanne, tundub üsna loomulik selgitada võimalikult täpselt, mida ta tegema peaks. Mida selgem juhis, seda väiksem võimalus, et inimene saab ülesandest valesti aru.
Samas võib liiga täpse lahenduse etteandmine võtta inimeselt ära just selle osa, mille pärast meil tema teadmisi ja kogemust vaja on. Kui juht on juba otsustanud, kuidas probleem tuleb lahendada, jääb spetsialisti ülesandeks sisuliselt juhi mõte ellu viia.
Taristuehituse konverentsil tekkis mul huvitav kokkusattumus. Minule eelnenud esineja Jarmo Liiver rääkis tellija ja ehitaja koostööst ning tõi välja, et tellija võiks kirjeldada soovitud tulemust ja lahendatavat probleemi, mitte kirjutada ehitajale liiga täpselt ette, milline peab lahendus olema.
Kuigi minu ettekanne rääkis inimeste juhtimisest, katsin sisuliselt väga sarnast probleemi. Juht võib samuti anda inimesele ette soovitud tulemuse ja probleemi, mida on vaja lahendada, või minna samm edasi ning kirjutada juba ise ette, kuidas ta soovib, et probleem lahendataks.
Kas annad ette tulemuse või lahenduse?
Oletame, et juhil on tiimis mingi probleem. Loomulikult on tal endal juba mõtteid, kuidas seda lahendada. Mida rohkem kogemust juhil on, seda kiiremini tekib tavaliselt ka esimene võimalik lahendus.
Sealt on väga väike samm selleni, et ülesanne kõlab umbes nii: tee see dokument, korralda selline kohtumine, võta kasutusele see tööriist või muuda protsessi sellisel viisil.
Kõik need tegevused võivad olla täiesti õiged. Kui aga inimene teab ainult seda, mis talle ette antakse, siis ei pruugi see tegevus ilmtingimata probleemi ennast lahendada. Sellisel juhul saab hinnata, kas ülesanne sai tehtud, kuid palju keerulisem on hinnata, kas see viis meid soovitud tulemusele lähemale või kas sama probleemi saaks lahendada kuidagi paremini.
Spetsialistil võib olla rohkem teadmisi konkreetsest valdkonnast. Tema võib näha piiranguid, mida juht ei näe, või võimalusi, mille peale juht ei tulnud. Kui oleme talle juba lahenduse ette kirjutanud, ei pruugi need teadmised kunagi mängu tulla.
Kui anname spetsialistile ette ainult tegevuse, aga mitte probleemi, mida lahendame, kasutame ainult osa tema teadmistest ja kogemusest.
Ühine eesmärk ei ole veel plaan
Koostöö tugineb ühisele eesmärgile. Enne kui saame rääkida rollidest, plaanist või tegevustest, peab inimestel olema ühine arusaam sellest, millist tulemust nad koos saavutada tahavad. Kui seda ei ole, ei ole ka päriselt alust koostööks.
Aga ühine eesmärk ei ütle veel, kuidas sinna jõuda.
Kui me tahame näiteks vähendada kliendi ooteaega, parandada teenuse kvaliteeti või saada mõni projekt õigeks ajaks valmis, võib selleni viia väga erinevaid teid. Enne tegevuste valimist tasub aru saada, mis meid praegu soovitud tulemuseni jõudmast takistab.
Siin on minu jaoks oluline vahe. Juhil ei tasu minna tiimi juurde valmis tegevuste nimekirjaga. Palju olulisem on selgeks saada, millist tulemust me tahame, mis probleem selle saavutamist takistab ja milliste piiridega peame arvestama.
Sealt edasi saab juba küsida, milline lahendus võiks päriselt töötada.
See muudab ka arutelu meeskonnas. Kui laual on lihtsalt mitu ideed, on väga lihtne hakata kaitsma enda oma. Üks tahab teha A, teine B ja kolmas C. Arutelu muutub kiiresti küsimuseks, kelle idee tundub parem.
Kui probleem ja soovitud tulemus on ühised, tekib hoopis kasulikum võrdluspunkt: milline neist lahendustest aitab meil seda probleemi kõige paremini lahendada?
Kui tegevus hakkab elama oma elu
Lahenduse etteandmise teine risk on see, et tegevus hakkab elama oma elu.
Näiteks otsustatakse teha uus koosolek. Pannakse paika, kes seal osaleb, kui tihti see toimub ja milline peaks olema agenda. Koosolek toimub, aga mille pealt hinnatakse, kas see koosolek ka mingit väärtust loob?
Sama võib juhtuda protsesside, tööriistade, koolituste ja uute rollidega.
Seetõttu tasub enne tegevuse etteandmist endalt küsida, kas inimene saab aru ka sellest, millist probleemi me selle tegevusega lahendada proovime.
Juht võib täiesti vabalt jagada ka enda ideid ja soovitusi. Need peaksid aga olema probleemi kirjeldusele täienduseks, mitte seda asendama.
Mida peaks juht siis ette andma?
Hea ülesande puhul võiks kõigepealt olla selge soovitud tulemus. Kuidas me saame hiljem aru, et oleme õiges kohas?
Teiseks peaks inimene mõistma probleemi. Mis takistab meil praegu selle tulemuseni jõudmast ja miks on seda vaja lahendada?
Kolmandaks tuleb välja öelda päris piirid. Kas on kindel eelarve, tähtaeg, seadusest tulenev nõue või midagi muud, millega lahendus peab arvestama. Need piirid ei vähenda inimese otsustusruumi, vaid aitavad tal realistlikku lahendust leida.
Alles pärast seda on mõtet hakata rääkima tegevustest.
Juhi enda pakutud lahendus võib lõpuks olla täiesti õige. Aga kui inimene mõistab ka probleemi, soovitud tulemust ja piire, saab ta sellele lahendusele päriselt kaasa mõelda. Ja vahel võib tal olla parem variant.
