Kas juht peab olema inspireeriv inimene?
Ma ei ole kunagi näinud ennast mingi üliemotsionaalse või karismaatilise juhina. Ma ei vehi teadlikult kätega ega pea suuri motiveerivaid kõnesid. Olen isegi mõelnud, et äkki oleks seda vaja, et inimesi rohkem inspireerida ja kaasa tõmmata.
Üks juhi tagasiside rahustas mind kunagi päris palju maha. Ta ütles, et pigem veedab minuga päeva, et ma saaksin mingist teemast päriselt aru, kui seletab seda sajale inimesele tunniga. Sest ta nägi, et kui mina päriselt aru saan ja millessegi usun, siis tulevad ka teised palju lihtsamini kaasa.
See pani mind juhtimist natuke teise nurga alt vaatama.
Küsimus ei ole selles, kui inspireeriv juht välja paistab. Palju olulisem on see, kas juht ise päriselt mõistab, kuhu liigutakse ja mis sellega paremaks läheb.
Inimesi ei inspireeri ainult energia
Mõnikord proovitakse muutusi või keerulisi otsuseid juhtida peamiselt energiaga.
Räägitakse sellest, kuidas uus struktuur viib meid järgmisele tasemele, kuidas tulevik hakkab olema parem ja kuidas kõik muutub efektiivsemaks. Juht proovib inimesi motiveerida ja kaasa tõmmata.
Aga inimesed saavad üsna kiiresti aru, kas selle jutu taga on ka päris sisu või mitte.
Kui küsimustele ei osata vastata või puudub päriselt selge arusaam, kuidas asjad paremaks lähevad ja mida inimesed teisiti tegema hakkavad, siis kaob üsna kiiresti ka usk sellesse muutusesse. Kui mitte kohe, siis hiljemalt tööle tagasi minnes ja märgates, et midagi päriselt ei muutu.
Vahel mõjub palju inspireerivamalt hoopis rahulik selgitus, mille eesmärk ei ole kedagi eraldi motiveerida, vaid anda päriselt edasi sisulist plaani. Kui inimesed mõistavad, mis muutub, miks see muutus on hea ja kuidas see asju paremaks teeb, tekib inimestel ka soov sellesse panustada.
Selgus loob inimestes usaldust
Ma olen seda eriti tundnud keeruliste teemade ja muudatuste puhul, kus inimestel oli palju küsimusi.
Kui mul endal oli pilt päriselt selge, siis küsimused ei löönud mind rivist välja. Pigem aitasid need seda pilti teiste jaoks veel selgemaks teha.
Ja ma arvan, et inimesed tajuvad seda päris hästi ära.
Inimesed ei otsi keerulistes olukordades ainult motivatsiooni või energiat. Nad tahavad aru saada, mis toimub. Kas juhil on päriselt arusaam, kuhu liigutakse? Kas tal on olemas loogika, miks see paremaks teeb? Kas ta suudab keerulised küsimused rahulikult lahti mõtestada?
Kui see selgus on olemas, tekib inimestel palju lihtsamini usaldus ja kindlus.
Ja väga sageli mõjub see inspireerivamalt kui teadlikult inspireeriv olemine.
Inspireerimine ei pea olema performatiivne
Vahel jääb juhtimisest mulje, nagu inspireerimine tähendakski suurt energiat, emotsionaalseid kõnesid ja tugevat esinemist.
Ma ei arva üldse, et selles midagi halba oleks. Kindlasti on inimesi, kes oskavad seda loomulikult väga hästi teha.
Aga minu jaoks on kõige inspireerivamad juhid olnud pigem need, kelle puhul tekib tunne, et nad päriselt saavad aru, mida nad teevad ja miks nad seda teevad.
Kui juht ise päriselt usub sellesse, kuhu liigutakse, siis tuleb energia sageli loomulikult kaasa. Mitte sellepärast, et ta proovib inspireeriv olla, vaid sellepärast, et ta räägib millestki, millesse ta ise siiralt usub.
Ma arvan, et inimesed tunnetavad selle üsna kiiresti ära.
Inimesed tahavad aru saada, mitte lihtsalt kaasa tulla
Minu kogemuse põhjal tuleb inimeste päris kaasa tulemine eelkõige selgusest.
Kui inimesed saavad aru, mida proovime saavutada, miks see oluline on ja kuidas see päriselt paremaks teeb, siis tekib ka palju rohkem sisemist valmisolekut kaasa tulla.
Mitte sellepärast, et juht suutis korraks inimesi emotsionaalselt käima tõmmata, vaid sellepärast, et kogu see suund hakkab nende jaoks loogiline tunduma.
Mitte juht ei pea olema inspireeriv. Inspireeriv peab olema see, kuhu ja miks koos liigutakse.
Kui see teema kõnetab, siis soovitan vaadata ka Simon Sineki TED Talki sellest, miks inimesed juhtidega kaasa tulevad.