Mu tütar pani pükse jalga 3 minutit. Ma saan sellega hakkama kolme sekundiga. Küll ma olen tegija!
Oskan tõesti pükse hästi jalga panna, väga muljetavaldav! Aga kui hea isa ma olen? Kui mu laps elus hakkama ei saa (näiteks riietumisega), siis mitte eriti hea. Olenemata, kui kiiresti mina oma püksid jalga saan.
Sama saab küsida juhi kohta: Kas see, et juht on meeskonnas kõige kiirem ja osavam, on muljetavaldav? Või näitab see hoopis, et juhil on vaja palju tööd teha, et meeskond järgi aidata?
Minu eesmärk isana pole laste ees kõvatada, kui tegija mina olen. Hoopis õpetada ja toetada neid, et nad saaksid minust paremaks. Samuti peaks juht meeskonnas olema parim ainult ühes – juhtimises. Kõiges muus peaks meeskond ületama juhi enda oskused ja teadmised. Mida varem, seda parem.
Juhi edu ei tuleks mõõta läbi tema isiklike oskuste, vaid läbi meeskonna tulemuste. Kui lapsed saavad vanematest paremaks, võidab sellest kogu ühiskond. Kui meeskond saab juhist paremaks, juhtub loodetavasti sama. Mis saab selles halba olla?
Miks ma mootorrattaga korralikult sõitma ei õppinud? Ja mis juhtub, kui meeskonna juhid juhtimisse sama lebolt suhtuvad?
Alustan esimesest küsimusest. Lühike vastus on, et ma oma arust juba oskasin sõita. Kokku sõitsin 10 hooaega ja ei põhjustanud selle aja jooksul ühtegi avariid. Aga see, et ma sain hakkama, ei tähenda, et ma olin osav. Kui rääkisin sõbraga, kes alles alustas sõitmist ja kuulasin tema nõuandeid, oli päris piinlik, kui palju lihtsaid asju olin kõik need aastad valesti teinud.
Kahjuks olen sama märganud ka juhtidega: kogemus ja suure “avarii” puudumine tekitavad vahel ekslikult tunde, et juhtimine on käpas. Mootorratta puhul tähendas mõistmine, et ega ma tegelikult väga ikka ei oska, loobumist – müüsin oma mootorratta maha.
❔ Aga mis siis, kui juht pärast 10 aastat märkab, et ega ta väga ikka ei oska?
❕ Juht ei ole kunagi üksi – kui ta raiskab enda aega, raiskab ta ka terve meeskonna aega!
Just sellepärast ongi oluline juhtimis ja meeskonnatöö teemadel põhjalikult peatuda – juhid ei tohiks endale lubada sellist luksust, et 10a lihtsalt “hakkama saada”. Kui ka sina tahad kindel olla, et sa kasutad oma meeskonna potentsiaali efektiivselt, siis kirjuta mulle – arutame koos läbi!
Kuidas lapsed kommunikatsioonis nii osavad on?
Perega reisil olles lähenes mu 5-aastane poeg kohalikele lastele, kes erinevalt minu pojast eesti keelt ei rääkinud. Kommunikatsioon siiski toimus: vaadati üksteisele silma ja hetk hiljem olid nad juba koos jooksmas. Väga sujuvalt läks jooksmine üle peitusemänguks. Üks laps luges silmad kinni oma keeles numbreid, teised peitsid end ära. Kui kõik leitud, pani järgmine poiss silmad kinni ja mäng jätkus. Klassikaline peitus.
❔ Mida me täiskasvanutena peaksime lastelt õppima, et suudaksime ka omavahel nii lihtsalt ja loomulikult suhelda?
Selleks peaksime eristama kaks asja:
1️⃣ “Miks” me räägime
2️⃣ “Kuidas” me räägime
Lastel on “miks” alati prioriteet — sel hetkel oli see soov mängida. “Kuidas” nad end väljendasid, sõltus ainult eesmärgist, ehk milline suhtlemisviis viib koos mängimiseni. Täiskasvanute kommunikatsioon on keerulisem, võttes arvesse näiteks viisakust ja empaatiat. Vahel aga kipub fookus seetõttu nihkuma liigselt sellele kuidas öelda ja kaob ära “miks” üldse räägitakse. Näiteks, kui täiskasvanu ütleb väga osavalt: “Ma arvan, et see tulemus ei vasta ootustele ja vajaks veidi korrigeerimist.”
Jääb siiski õhku küsimus: miks me üldse seda ütleme?
◾ Kas eesmärk on, et sama inimene teeks järgmine kord teistsuguse tulemuse?
◾ Et ta prooviks kohe uuesti?
◾ Tahame lihtsalt anda teada, et ta ei saanud hakkama?
Kui mõtestame enda jaoks lahti “miks” me räägime, mitte ainult “kuidas” me räägime, muutub suhtlus palju lihtsamaks ja loogilisemaks.
Miks ma panin oma meeskonna jõulupeol väitlema teemal: kas Mats teeks edukamat karjääri juustega või kiilakana?
Mitte sellepärast, et teema oma tähtsuse poolest vajaks 50 inimese arvamust. Kuigi tuleb tunnistada, et väitlust oli ülimalt põnev jälgida! Ma lihtsalt tahtsin, et meeskond harjuks väitlema. Või minu poolest ka vaidlema. Hea meeskond ei ole kindlasti see, kus puuduvad eriarvamused ja miks mitte vahel ka emotsionaalne eneseväljendus. Kuskile maale näitab ju kirglik arvamus, et teema on inimese jaoks oluline. Just nagu ühes toimivas meeskonnas peabki olema.
❔ Aga kui peaksin välja tooma ühe reegli, mis on arutelude juures kõige olulisem, siis see oleks: me peame teadma, mille üle me üldse arutame!
1️⃣ Kas meil on erinev arusaam eesmärgist? Võib-olla on kogu probleem ebaselgelt või valesti püstitatud?
2️⃣ Kas me nõustume eesmärgiga, aga oleme eriarvamusel strateegia osas, kuidas eesmärki saavutada?
3️⃣ Kas meil on eriarvamus prioriteetide osas? Ehk tahame sama asja saavutada samal viisil, aga küsimus on millal seda teha?
4️⃣ Või kõige tavalisem põhjus vaidlemiseks: me tahame saavutada sama asja, samal viisil ja samal ajal – lihtsalt me ei suuda ennast selgelt väljendada, et seda mõista.
Väitluse tulemus: Mõlemad meeskonnad said suurepäraselt hakkama: esitati tugevaid argumente, lükati oskuslikult ümber vastaspoole väited ning püsiti kindlalt algse probleemi juures. Võitjaks osutus meeskond “kiilakas”, seega praegu jätkan sellise välimusega.
